Lumbaalpunktsiooni nõelad: evolutsioon, valik ja kliiniline praktika

Lumbaalpunktsioon on ülioluline kliiniline protseduur ning instrumentide valik mõjutab otseselt ravitulemust ja patsiendi mugavust. Lumbaalpunktsiooni nõelad jagunevad peamiselt kolme tüüpi: traditsiooniline Quincke nõel, kaasaegne pliiatsiotsaga nõel ja spetsiaalne kombineeritud spinaal-epiduraalanesteesia nõel, millest igaühel on spetsiifiline rakendus.

Quincke nõelal on kaldus ots, mis hõlbustab kõvakesta läbitungimist ja annab selge töötunde. Selle lõikav punktsioon jätab aga kõvakesta suhteliselt suure avause, mis võib põhjustada tserebrospinaalvedeliku leket ja suurendada punktsioonijärgse peavalu riski.

Pliiatsiotsaga nõel on koonilise tömbi otsaga. Lükates pigem kõrvale kui lõikama kõvakesta kiude, vähendab see oluliselt tserebrospinaalvedeliku lekke ja peavalu esinemissagedust. Kuigi tunnetus punktsiooni ajal on vähem väljendunud, muudab selle turvaeelis enamiku punktsioonide puhul eelistatud valikuks.

Kombineeritud spinaal-epiduraalanesteesia nõel kasutab sisemise nõela kujundust: esmalt kasutatakse positsioneerimiseks epiduraalnõela ja seejärel sisestatakse selle sisemise valendiku kaudu peenem spinaalanesteesia nõel. See disain võimaldab kiiret spinaalanesteesiat ja epiduraalkateetri paigaldamist samaaegselt, muutes selle sobivaks anesteesiaks, mis nõuab pikka kestust või täpset kontrolli.

Üldiselt kasutatakse punktsiooninõelu peamiselt tserebrospinaalvedeliku diagnostiliseks kogumiseks ja ravimite terapeutiliseks süstimiseks või kateetrite paigutamiseks. Kliinilises valikus valitakse tüsistuste vähendamiseks diagnostilisteks punktsioonideks sageli pliiatsiotsaga nõelad, anesteesia vajadusteks aga spetsiaalseid nõelakomplekte. Punktsiooninõelte areng peegeldab kliiniliste operatsioonide suundumust minimaalselt invasiivsete ja patsiendikesksete lähenemisviiside suunas ning pliiatsiotsaga nõelte laialdane kasutamine on selle kontseptsiooni ilming.